Uudis vanemate lahkumineku kohta mõjutab erinevas vanuses lapsi erinevalt. Näiteks eelkooliealine laps, kelle üks vanematest on juba tihti kodust eemal, ei pruugi mõnda aega peale uudise saamist vanemate lahkuminekust aru saada. Kooliealised lapsed võivad palju mõelda selle üle, kas nad kuidagi võisid põhjustada vanemate lahkuminekut ja kujutleda, kuidas nad lepitavad oma vanemaid.
Kuidas lapsega rääkida?
Lapsega vesteldes kasutage lihtsaid, konkreetseid, objektiivse sisuga lauseid. Näiteks: “Me isaga oleme palju mõelnud meie kooselu üle ja me leidsime, et me ei soovi enam teineteisega koos olla. Sina oled meile ikka sama moodi kallis nagu enne. Kas sa tahad midagi küsida selle kohta?”
Vanemate jaoks on lahutus keeruline ja mitmetahuline, väikesed lapsed aga näevad vanemate lahkuminekut üsna enesekeskselt ja konkreetseid detaile väga oluliseks pidades. Näiteks, kui pere juurest kolib ära isa, siis võib eelkooliealine laps arvata, et isa jätab maha teda, mitte ema. Vestluses lapsega tooge välja, millised on edaspidised muutused, rääkige, kus keegi hakkab elama ja selgitage, mida see teie arvates paremaks muudab. Leppige enne vestlust kokku, mida te lapsele räägite. Arvestage lapsega vesteldes, et see, mis võib teie jaoks olla iseenesest mõistetav ei pruugi seda olla lapse jaoks. Näiteks võib laps hakata muretsema iseenda ja koduloomade edaspidise elukoha pärast. Kindlasti on oluline lastele rõhutada, et selline elumuutus toimub ainult ema ja isa tõttu, mitte laste tõttu ning kinnitage lastele oma armastust. Kinnitage lastele, et nad ei pea pooli valima. Lapse suhe oma ema ja isaga peab olema sõltumatu sellest, kuidas ema ja isa teineteisesse suhtuvad. Lapsele on kallid mõlemad. Muidugi on erandeid, näiteks vägivalla korral, aga nendest me siinkohal praegu ei räägi.
Lapsele EI ole vaja rääkida süüdistavat juttu teise vanema kohta, arutada temaga rahateemasid või ka vihjata, et oleks võinud päästa küll kooselu, aga noh… Vestlus peab jääma neutraalseks.
Kuidas lapsega käituda?
Vanemate lahkuminek on lastele enamasti ehmatav ja võib kaasa tuua emotsionaalset madalseisu ja käitumisraskusi. Vanemad võivad märgata, et lastel on probleeme uinumisega või unes püsimisega. Laps võib hakata vanema küljes n.ö rippuma, võib olla virilam, ärevam, ärritunum. Lapse jaoks on vajalik luua kindel plaan, kuidas laps hakkab oma mõlema vanemaga aega veetma. Laps vajab ka kindlat igapäevast rutiini, see annab talle turvatunde sellel suure muutusega ajajärgul. See ei ole kindlasti aeg, mil teha lapsele järeleandmisi ja reeglitest mitte kinni pidada. Kvaliteetaeg mõlema vanemaga peab lapsele alles jääma. Tugev suhe mõlema vanemaga aitab lapsel kohaneda lahutusega. Ka siis, kui üks vanem on teises riigis, on võimalik lähedussuhet lapsega säilitada vesteldes temaga igapäevaselt veebikaamera vahendusel ja aeg-ajalt ka üksteise juurde külla sõites. Lapse õppimise, huvide ja tegevuste vastu saab huvi tunda ka ilma füüsilise kontaktita. See on kindlasti ka ajajärk, mil on vajalik tagada, et lapse elus oleks võimalikult vähe konflikte. See tähendab, et laps ei peaks ühelgi juhul osa saama vanemate vahelisest konfliktist. Konfliktide alla käivad ka vägivaldse sisuga arvutimängud. Ühtlasi on vaja meeles pidada, et lapsed ei ole sõnumite edastajad vanemate vahel.
Rahulikku meelt ja üksteise aksepteerimist!
Delia Randmäe
