Teatud moel on see küsimus päevakorras kõigis inimese eluetappides. Väike laps saab teada, et ta on Malle või Kalle, ja et ta on laps, kellel on palju või vähe mänguasju. Mõnes peres saab laps teada, et ta on tobu, kribu või idioot. Koolipõlves saab laps teada, et ta on nelja-viieline või kahe-kolmeline. Ja õpetajad kipuvad sellele tõekspidamisele kaasa aitama – mul oli algkoolis õpetaja, kes pani ükskord kõik klassi õpilased sel moel paika, et ütles, kes meist ülikooli läheb, kellest saab asja, kellest mitte. Ja ometi ma tean, et vähemalt üks nendest, kes õpetaja sõnul „kutsekoolist kaugemale ei jõua“, on saanud tänaseks magistrikraadi kandjaks ja spetsialistiks, keda ma väga hindan.
Ka laste vanemad ise määratlevad laste tulevikku, arutades tuttavate ja sõpradega oma laste võimete üle, sellega võsukesi kas üle- või alahinnates. Ükskord kuulsin rannas, kuidas ema ütles kurjalt oma purskaevu juures riided märjaks plädistanud väikesele pojale – „mõtetu mees“! Tõenäoliselt polnud see esimene kord, kui laps enda kohta sellist määratlust kuulis.Ja ma mõtlesin paratamatult sarnaste uskumustega lastele, keda oma seanssidel näen.
Juba lapseeas saadakse ka seda teada, et kui keegi kannab firmamärgiga riideid, siis ta on jõukas, ehk tegija, kui tal on taaskasutusest riided, siis ta on vaene ja see on häbenemist väärt. Kui mu laps käis kolmandas klassis, ostsin talle uute asjade poest ilusa, oranži tutiga valge mütsi. Laps oli nii rõõmus, et käis sellega ostmise päeval niisama toas ringi. Nädal hiljem täheldasin, et minu mütsist muidu vaimustunud järeltulija ei taha seda enam pähe panna. Selgus, et klassiõde hakkas mu last narrima, et tollel on kaltsukast ostetud müts.
Tööealine saab teada, et ta on lihttööline, spetsialist või firmajuht ja nii edasi. Kui palju on neid lihttöölisi, kes usuvad, et nad võiksid kõrgepalgalisele tööle saada? Või neid, kes alustasid lihttöölisena ülikooli kõrvalt, kuid ei leia paremat võimalust ka peale kraadi saamist? Ja kui palju sellel kõigel on pistmist sellega, mida inimene enda kohta usub?
Läbi nende erinevate Mina-määratluste kulgevad veel erinevad võimalused ennast piiritleda – haige, terve, ilus, kole, edukas, hälvik, aus, õiglane, mölakas jne. Mina olen olnud väga pikalt ja raskelt haige ning kui ma otsisin põhjuseid, miks paranemine nii vaevaliselt kulgeb, siis jõudsin tõdemuseni, et haigusest oli saanud minu Mina-pildi osa. Ma nägingi ennast sellisena. Ma olin sellega nii harjunud ja kogu mu elu oli selle järgi säetud. Teadvustamisest sai alguse teekond vastuseni küsimusele „kes ma olen?“, ja see oli võti paranemiseks.
Ükskõik, kas loodud Mina-kuvand on rahuldust pakkuv või mitte, ühel hetkel jõuab inimene ikkagi punkti, mil ta tunneb, et midagi on puudu. Midagi sellist, mida lihtsalt ei leia sealt, kust inimesed ennast tavaliselt otsivad või teostavad. Isegi spiritualistid võivad ühel hetkel endalt küsida, et kas see, kellena nad ennast näevad, pole jälle üks rollidest, mille abil ennast defineerida. Aga kes on see, kes on teadlik rollist, mida ta esitab? Rollid tulevad ja lähevad. Armastatu, hüljatu, õppija, õpetaja. Kõik need identiteedid tulevad ja lähevad. Võib-olla isegi ühe päeva jooksul – õpetaja läheb töölt kooli, astudes õppija rolli, et ennast täiendada. Laps võib oma emale või isale jagada vanemlikke tarkusi. Haigest saab terve, Jukust võib saada Juta. Kuid kes on see, kes on kohal kõikide identiteetide ajal, kellena inimene ennast kogeb? Kes on see, kes kogeb ühe identiteedi surma ja teisega asendumist? Samastumine identiteediga võib kaasa tuua nii joovastuse, kui valu ja mida põhjalikum on samastumine, seda sügavam on kannatus, mis tekib omandatud rolli kaotamisest. Tavaliselt kaasneb sellega ärevus, stress või depressioon, kuid tegelikult on see võrratu võimalus kogeda seda, kes sa tegelikult oled. Jah, ma tean, et see tundub nagu pime, sügav ja lõputu kuristik ennast piinavate küsimustega nagu „miks mina, miks minuga, millal see lõppeb“ jne, ning Sul ei pruugi olla aimugi, kas sa üleüldse liigud selles kuristikus või seisad paigal. Ma olen olnud seal ja ma tean ka, et see on enamasti ainus võimalus mõista, et Sa pole ükski oma rollidest, vaid sa oled teadlikkus, piiritu ja lõppematu. Lihtsalt lase enesemääratlustel surra, aksepteeri seda, mida muuta ei saa ning ole siin ja praegu kogu oma tähelepanuga. Sa mõistad siis, et sa olid olemas enne kui sündisid ja jääd alles peale oma surma, ning et kõik see, mis on tõeline, on alati kaitstud. Hinga täie tähelepanuga ja sa mõistad, et kogu universum liigub koos sinuga…ja Sa ei karda enam surma.
Delia Randmäe