Kuidas öelda tööülesannetele “ei” ja andestada endale lastele kinkimata jäetud hetkede eest?
Kuidas saaks iga lapsevanem oma last sügisesse rutiini ümberhäälestamisel toetada ja mida vanemad kindlasti teha ei tohiks, et nad enese teadmata lapses kooliärevust ei tekitaks. Peamised ohud, mis ähvardavad perekonda, kui laps vanematelt positiivset tähelepanu ei saa.
Artikkel kommentaariga ilmus ajakirja “Pere ja Kodu” veebiväljaandes. Pereema juhtumit saad täpsemalt lugeda siit
Kommentaar juhtumile:
Üldiselt on hea, kui väikestel lastel on olemas püsiv rutiin igapäevastes tegevustes. See annab neile turvatunde (kuigi nad võivad käituda nagu tahaks ise olukorda kontrollida) ja vanematele võimaluse oma asju paremini planeerida. Kui rutiin on mingil põhjusel paigast ära läinud, olgu see siis puhkuse, haiguse või mõne muu asjaolu tõttu, siis tavapärase elurütmi juurde naasmine saab olema suure tõenäosusega nagu konarlik teekond, mida tuleb käia sama rahulikult ja stoiliselt kui kilpkonn. Nii et esimene samm oleks aksepteerida ees ootavaid raskusi ning säilitada oma rahu, meelekindlus ja püsivus kehtestatud reeglites.
Sujuvaks üleminekuks on vajalik hakata juba enne puhkuse lõppu vähehaaval sisse tooma eesootavaid muutusi. Oleks hea, kui unerežiim püsiks ühesugune, aga kui lapse uneaeg on puhkuse ajal muutunud, siis on mõistlik hakata last vähehaaval varem magama saatma ja üles äratama. Koolis käivad lapsed saavad üldjuhul aru sellest, et neil on siis kooli ajal kergem. Lapsi aitab ees ootava lasteaia ja kooliajaga kohaneda ka see, kui neil on juba puhkuse ajal kellaajaliselt paika pandud tegevused, näiteks kindlal ajal söömine või kindlal ajal mänguväljakule minek vms. Just väljaskäimine on olulise tähtsusega, ja seda mitte ainult immuunsuse tugevdamiseks, vaid pidevalt nelja koduseina vahel aega veetval lapsel on lihtsalt raske hakata koolis või lasteaias käima. Õues ajaveetmine on vajalik ka seepärast, et lapse ekraaniaeg oleks minimaalne.
Ärevus muutuse suhtes
Soovitan vanemal ka välja selgitada, kas on midagi, mis tema lapses saabuva muutuse suhtes ärevust tekitab. Väikese lapse jaoks, kes on puhkuse ajal saanud vanemaga palju aega veeta, võib olla hirmutav eesootav lahusolek. Koolilapse jaoks võib olla ärevaks tegev mõte kohtumisest mõne õpetaja või kiusava õpilasega, või sellest, et vaja on hakata õppima. Mõnikord võivad täiskasvanud endalegi märkamatult kooliga seotud ärevust kasvatada. Näiteks tavatses minu armas vanaema mulle ikka enne kooliaasta algust öelda – hakkab jälle see kooliorjus peale. Ma siis lohutasin teda, et pole see kool nii hull asi midagi. Kindlasti on ka lapsi, kes on mures oma tervise pärast või selle pärast, et täiskasvanud on selle pärast mures. Põhjuseid võib olla erinevaid, kuid lapsega avatud küsimuste abil suheldes saab lapsevanem aidata neid hirme leevendada või hoopiski ära lahendada.
Kõige olulisem ülemineku perioodi suhtes on lapsevanemal hoida oma tähelepanu sellel, millised on tema enda reaktsioonid ja mõtted seoses lapse käitumisega. Täiskasvanud ei pruugi märgata, et nad võivad juba ette olla negatiivselt eelhäälestatud ja seega pinges. Ka täiskasvanute endi elus olevad teemad võivad muuta neid kergemini ärritunumaks laste käitumise suhtes. Mida enam on lapsevanemad ärritunud, seda enam mõjutab see laste emotsioone ja käitumist.
Kuidas toimetada süütundega, et veedad liiga vähe aega lapsega?
Esmalt mõtle ausalt läbi, milliste tegevuste peale sinu aeg kulub. Kui oled otsustanud, et laps on sinu jaoks prioriteet, siis ainus lahendus on leida iga päev aega lapsega tegelemiseks, sest lapsed tavatsevad väga kiiresti suureks kasvada ja seda lapsepõlveiga ei too enam miski tagasi. Leia lapse jaoks kasvõi 15 minutit iga päev. See võib olla näiteks koos söögitegemine, lühikese jalutuskäigu ajal ümbritseva üle arutlemine (sellega aitad arendada ka lapse tähelepanu), see võib olla ühise pildi joonistamine, või lihtsalt lapse kaissuvõtmine ja tema päevast, huvidest ja tugevustest või mõnest pere jaoks olulisest teemast rääkimine. Pidagem meeles, et lapsed märkavad kõike, kuid hindavad toimuvat oma pisikese pilgu ja kogemuse läbi. Kasvõi veerandtundi päevas pühendatud aega annab lapsele sõnumi, et ta on oluline, temast hoolitakse, et ema/isa on tema jaoks päriselt olemas. Lapsega ajaveetmine on oluline ka seepärast, et kui laps ei saa positiivset tähelepanu, siis võib ta hakkata taotlema negatiivset tähelepanu. Jah, muidugi on veel väsimuse, tülpimuse, ärevuse vms põhjused, miks ei saa lapsega tegeleda, kuid siis on oluline olla lapsega aus ja selgitada oma seisukorda…ja ka kindlasti leida lahendus oma enesetunde parandamiseks.
Delia Randmäe