Teenused

Pakume psühholoogilise nõustamise, kunstiteraapia, logopeedilise nõustamise ja eripedagoogilise nõustamise teenust. Allpool tutvustav ülevaade teenustest.

Psühholoogiline nõustamine

Psühholoog aitab aru saada, mis võib peituda emotsionaalsete raskuste taga ning leida sobivaid viise, kuidas nendega toime tulla. Näiteks võib inimene vajada psühholoogi või kunstiterapeudi abi, kui ta kogeb masendustunnet (mida tihti mõeldakse depressiooni all) või ärevust.

Lühiajaline masendustunne on ootuspärane reaktsioon erinevatele kaotustele ja nurjumistele. Inimene võib kogeda pettumist, kui eksamitulemused on oodatust halvemad, suhetes on reetmist, alandamist või läheduse puudust jms. Ärevus on aga tihti seotud murega selle pärast, mis võib juhtuda. Inimene hakkab oma peas looma võimalikke stsenaariumeid. Seda võivad kogeda nii lapsed kui täiskasvanud. Kui masenduse ja ärevusega ei tegeleta, siis võib see viia sotsiaalse eraldumise ning sügava depressioonini.

Depressioon tähendab tegelikult oma mõtetega minevikus elamist. Depressiooni sümptomiteks on kõikehaarav abituse või lootusetuse tunne. Tavaliselt kaasneb depressiooniga huvipuudus toimuva suhtes, väsimus ja võimetus oma emotsioone reguleerida. Psühholoog saab aidata tuvastada põhjuse, millest depressioon on alguse saanud ning korrigeerida mõtte- ja käitumismustreid.

Psühholoogist ja loovteraapiast on abi ka suhete teemadega tegelemisel. Olgu selleks siis peresuhted, intiimsuhted, tööalased suhted – kõigis neis võib olla tõuse ja mõõnu. Koos rõõmude ja elevusega võib suhetes kogeda ka stressi ja probleeme. Psühholoog saab aidata suhtetormides tekkivaid üüratuid ookeanilaineid rahustada kergelt sillerdavaks veepinnaks.

Ebatervislikud harjumused nagu suitsetamine, alkoholi ja mõnuainete tarviatmine, ja ka ekraani taga veedetud ebamõistlikult pikk aeg viitavad tihti suurematele probleemidele inimese emotsionaalses seisundis. Psühholoog ja loovterapeut aitavad need probleemid tuvastada ja neile lahendusi leida.

Laste käitumis- ja emotsionaalsed raskused võivad olla kaasuvad aktiivsus-, ja tähelepanuhäirele, autismispektrihäirele, või olla leina, koolikiusamise või halbade peresiseste suhete jms tulemuseks. Psühholoog ja loovterapeut saavad aidata arendada lapse eneseregulatsioonioskusi, tähelepanu- ja keskendumisvõimet, mõista tundeid endas ja teistes.

Kunstiteraapia

Loovterapeudi kutsestandardi (2014) järgi on loovterapeut psühhoterapeutilise ravi ja rehabilitatsiooni spetsialist, kes töötab loomingupõhiste meetoditega, mis võimaldavad suhtlust ka neil juhtudel, mil pole võimalik või soovitud suuliselt kommunikeeruda. Kliendi/patsiendi hindamine on loovterapeutilise sekkumise üks osa. Saadud infot kasutatakse eelkõige kliendi tugevuste ja raskuste väljaselgitamiseks ning koos kliendiga teraapia eesmärkide seadmiseks.

Kunstiteraapias tehtud loovtööd saab vaadelda kui inimese mõtete, seisukohtade ja alateadvuses peidus olevate aspektide projektsioone. See on eriti oluline laste jaoks, kes enamasti kogevad rohkem ja sügavamalt, kui nad suudavad ise mõista ja oma sõnadega edasi anda.  Ma palun lastel tihti kasutada oma fantaasiat, näiteks joonistades, aga ka liivakastis, ja sinna juurde rääkida lisaks lugusid. Vabade assotsiatsioonide uurimine võib olla väga informatsioonirikas. On lapsi kelle jaoks on oma kujutluse kasutamine lihtne, nende pildid on rohkelt täis sümboleid, huvitavaid ideid ning paljusid elemente, kuid on ka neid, kes on väga ebalevad, ega oska midagi öelda.

L.S. Võgotski seisukohast võibki kunsti psühholoogia eraldada kolmeks tunnetuslikuks osaks: taju, tunded, kujutlus (Никитин, 2014). Need kolm aspekti on peamised, millega inimene hakkab kunstiteraapia seansil ühendust looma. Hea kujutlusvõime aitab tavaliselt ka lihtsamalt ligi pääseda varju jäänud tunnetele. Lapsel on joonistades vaja teha valikuid, läbi mõelda, kuidas ideed teostada,  kujundeid luua jne, et edasi anda oma mõtteid ja tundeid, oma kogemusi ja uskumusi. Kunstiterapeut jälgib aga loovtöö sisu, stiili, vormi ja kompositsiooni.

Käitumisprobleemidega lastele on see tihti raske, sest neile on enamasti iseloomulik madal enesehinnang ja ebakindlus. Nad ei julge sageli alustada ka lihtsalt joone tõmbamist. Esmane reaktsioon minu palvele on paljudel juhtudel sõnadega „ei oska/ei tea“. Ometi kui see joon on tõmmatud, algab teekond oma sisemaailma.

Hughes (2016) on kaunilt öelnud, et kunsti psühhoteraapia hõlbustab ajas rändamist kui sisemist teekonda iseenda juurde. Kahetsusväärselt tihti oskavad lapsed nimetada ainult seda, kas nad tunnevad ennast hästi või halvasti, kuida nad ei oska näiteks öelda, kas see on kurbus, hirm, ärevus, pettumus vms. Lapsed ei märka tihti ka iseendas igapäeva olukordades vilksatavaid emotsioone. Asudes aga enda fantaasiaid paberile kandma ja nendest vestlema, õpivad lapsed kõige pealt oma kogemuste üle järele mõtlema ja peale seda neid märkama ning seeläbi rohkem iseendas kohal olema ja oma reaktsioone mõistma. Lapsed kuulevad tihti, et nad ei tohi karjuda, lüüa, loopida jne, mitte seda, kuidas nad siis võivad oma tundeid välja elada. Kunstitöö võimaldabki inimesel oma tundeid turvaliselt ja kontrollitud viisil väljendada.

Eripedagoogiline nõustamine

Mis on eripedagoogika?

Eripedagoogika valdkond tegeleb sensoorse, füüsilise, vaimse ja hariduslike erivajadustega inimeste arengu ning õppimise toetamisega. Eripedagoog on tugispetsialist, kelle tegevuse eesmärk on eakaaslastest eristuva õppija arengu toetamine ja suunamine, arvestades õppekava(de) nõuete ja võimalustega. Eripedagoogi põhitegevus on erimetoodikat kasutades suunata hariduslike erivajadustega lapse arengut, et soodustada psüühiliste protsesside ja isiksuse arengut.

Eripedagoogiline hindamine

Kuna õige õpetamise alus on lapse ja tema võimete igakülgne tundma õppimine, kasutan lapse arengu hetketaseme hindamiseks mitmeid meetodeid: vaatlust, vestlust lapsevanematega ning erinevad uuringud. Õpetamisel lähtub eripedagoog sellest, et õpetus oleks suunatud õppija lähimasse arengutsooni. Tunnetustegevusest ülevaate saamiseks ning  vaimse võimekuse määramisel kasutatakse J. Strebeleva metoodikat. J. Strebeleva metoodika on sobilik, kuna ta võimaldab näha, mida suudab laps iseseisvalt, mida suudab laps teha juhendamisel ning missugust abi ta tegevustes vajab. Läbi planeeritud tegevuste arendab eripedagoog  kommunikatsiooni-, motoorseid- või eneseteenindusoskusi. Lisaks kujundan koostöös psühholoogiga sotsiaalseid oskusi.

Õppetegevuste läbiviimisel lõimib meie eripedagoog erinevaid õppeaineid ja tegevusvaldkondi. Hääldamise, sõnavara ning tekstiloome oskust saab arendada läbi koordinatsiooniharjutuste (rütmi-salmide, laulude ja liisusalmide saatel). Nii areneb ka peenmotoorika, rütmitaju ja koordinatsioon. Muusikaga ühes rütmis liikumine aitab mõista kõnerütmi, ning omandada keelele omase rõhulis-rütmilise struktuuri.

Õppetegevustes kasutab eripedagoog loendamist, kujundite tundmist, arvutamist, rühmitamist, ajamõisteid, et kinnistada lapse matemaatilisi oskusi. Lapse sotsiaalset keskkonda, “mina ja teised”, seostab mänguga või lühitekstide, pildiseeriate järgi jutustades. Eripedagoog arvestab õpetamisel õppija vanuse, kogemuste ja erivajadustega. Nendest lähtudes valib eripedagoog erinevad õppemeetodid ja abistavad võtted (materiaalne näitlikustamine, suuline seletus, ettenäitamine, vigade parandamine). Jutustamisoskuse arendamisel lihtsustab eripedagoog ümberjutustamisel kasutatavaid muinasjutte, et lapsel oleks parem jutu allteksti mõista. Sotsiaalsete oskuste arendamiseks viib eripedagoog läbi grupitegevustes rollimänge, mis on hea võimalus kujundada väärtushinnanguid ning igapäevaeluks vajalikke oskusi (näiteks saab kõnearendustegevuse raames arendada oskust abi küsida).

Eripedagoog nõustab lapse erivajadusest lähtudes vanemaid. Kui lapsel ilmnevad märgatavad tervislikud ja kõnearengu probleemid, teavitab eripedagoog lapsevanemat võimalusest koostada erivajadusega lapsele rehabilitatsiooni plaan, et tagada lapse igakülgne toetamine ja arendamine. Vajadusel nõustab eripedagoog vanemat sellekohaste dokumentide vormistamisel. Järjepidevate arutelude tulemusena saavad vanemad kodus lapse arendamisega tegeleda (suuresti läbi mängu) kuna eripedagoog jagab koduseks arendustegevuseks vajalikke juhiseid (ka kirjalikult) ning ülesandeid.

Logopeediline nõustamine

Mis on kõnearendus?

Kõnearendus on laste kõne ja kõnelise suhtlemise sihipärane arendamine. Kõnearendus ei piirdu keelevahendite õpetamisega, st uute sõnade, sõnavormide ja lause praktilise kujundamisega. Kõnearenduses tuleb eelkõige õpetada last kasutama nimetatud keelevahendeid kõnes eri funktsioonides/eesmärkidel. Tähtsamad kõnefunktsioonid on suhtlemisfunktsioon, tunnetuslik funktsioon, s.o teadmiste omandamine kõne abil, ning enda ja teiste tegevuse reguleerimine ja planeerimine kõne abil (Karlep, 1998).

Mis on logopeedia?

Logopeedia on teadus kommunikatsioonipuuete avaldumisest, ennetamisest, hindamisest ja teraapiast. Logopeedia kui teaduse eesmärgiks on kirjeldada kommunikatsioonipuuete avaldumist, selgitada nende mehhanismi, välja töötada meetodid ja töökorraldus kõne-, hääle- ja keelepuuete kõrvaldamiseks või leevendamiseks (Hallap, Padrik, 2016). Logopeed tegeleb oma igapäevases töös suulise ja kirjaliku kõne loome- ja mõistmisoskuse arendamisega. Lisaks päärab logopeed tähelepanu hääle probleemidele.

Logopeediline nõustamine

Selleks, et teada, milliseid kõnevaldkondi ja osaoskusi arendada viib logopeed esmalt läbi kõneuuringu ning seejärel püstitan arenduseesmärgid. Põhjalikud andmed lapse kõne mõistmise ja kasutamise kohta lubavad logopeedil valida sobivaimad vahendid lapse väljendusoskuse arendamiseks. Vajadusel viib logopeed lapsevanema juuresolekul läbi näidistegevuse, et tekiks parem ülevaade tehtava töö sisust ning seeläbi on lapsevanemal võimalik kodus läbiviidud tegevusi kinnistada.

Enne kõnearenduse algust selgitab logopeed välja lapse varasema arenguloo ning peale lapse arengu hindamist annab lapsevanematele ülevaate lapse arengust ja eesmärkidest. Kõnearenduse ning häälikuseade tegevustes kujundab logopeed impressiivset- ning ekspressiivset kõnet (sõnavara, süntaks, tekstiloome, hääldus). Vajadusel kasutab logopeed lapsega alternatiivseid kommunikatsioonivahendeid (piktogrammid, lihtsustatud viiped jms). See võib aidata kõnepuudega lapsel paremini mõista, mida temalt oodatakse.