Enne kui lapsevanem jätab ühe lapse teist valvama, peab ta eelkõige läbi mõtlema oma laste omadused ja vajadused ning olema kindel, et nende turvalisus on tagatud. Näiteks on vaja läbi mõelda ka see, milline on naabruskond, kas lapsed teavad, kuidas käituda, kui võõras üritab sisse pääseda, turvaalarm läheb tööle või suitsuandur hakkab huilgama jms.
Kindlat vanust, mil laps on valmis üksi koju jääma ja teist last valvama, ei ole. Kui vanem soovib jätta ühe lapse teist valvama, olgu nad siis suure või väikese vanusevahega, peab ta eelkõige arvestama sellega, milline on vanema lapse küpsuse tase ning suhted oma noorema õe/vennaga. Kas see vanem laps üldse suhtleb noorematega, kas tal on piisavalt kannatlikkust ja huvi tegeleda noorematega. Kui lastel on omavahel sagedased konfliktid, siis saame eeldada, et tülid on olemas ka siis, kui vanemaid pole kodus. Seega on oluline, kuidas lapsed lahendavad omavahelisi konflikte.
Kui õnnetused juhtuvad, siis ei saa ema/isa tegelikult süüdistada oma vanemat last, sest ta on lihtsalt laps. Ei saa eeldada, et ühel lapsel on nii palju vastutusvõimet, et ta suudab teise lapse eest vastutada ja on võimeline mõtlema, mis on kohane, mis mitte. Me ei saa ka eeldada, et 16 aastane peaks suutma vastutada endast noorema lapse eest. On palju 15-16 aastaseid, keda ei julge mingil juhul omapäi koju jätta. 16 aastane noor võib ennast unustada nutimaailma ja siis peab see 7 või 5 aastane ise endaga hakkama saama. Ühtlasi võib 16-aastasel noorukil tekkida ideid põnevateks tegevusteks, mille tagajärjed pole läbi mõeldud. Samas on palju 12 aastaseid, kelle vastutustundega saab juba arvestada ja keda saab mõneks tunniks oma väiksema õe/vennaga koju jätta.
Lapsehoidmine peab olema vabatahtlik
Oluline on meeles pidada, et ühte last ei saa sundida teist last hoidma ja tema eest vastutama. Laps ei ole lapsevanem. Pealesunnitud lapsehoidja töö ei aita kuidagi väiksema õe/vennaga paremini suhestuda. Teise lapse eest hoolitsemine võib olla stressirohke igas vanuses. Lapsed, kellele on kohustuseks pandud oma nooremaid õdesid/vendi hoida, võivad hakata endasse koguma negatiivseid tundeid nii oma vanemate kui ka õdede/vendade vastu. Ka juhul, kui teismeline on vastutustundlik ja igati nõus oma väiksema õe/venna järgi vaatama, tasub meeles pidada, et ta ei ole võimeline toime tulema iga olukorraga, mis väiksemat last hoides võib tekkida. Küll aga tunneb ta hiljem tohutut süüd, kui midagi halba juhtub.
Lapsehoidja kohustus peaks olema vabatahtlik, lühiajaline ning lapsega läbiräägitud. Ainult vabatahtlikkuse korral õpetab see lapsele vastutustunnet ja loob lähedust noorema õe/vennaga. Sealjuures peaksid muidugi olema kokku lepitud kodureeglid, mis kehtivad ka siis, kui täiskasvanud on kodust eemal. Väikesed võivad vahel olla arvamusel, et ei pea oma vanema õe/venna sõna kuulama. Olenemata sellest, kas ta on 17 või 12, peaks lapsehoidjal olema põhjalikud juhised, kuidas erinevates olukordades reageerida ka siis, kui kohustus on vaid paariks tunniks.
Lühiajaline õe-venna järgi vaatamine, kui näiteks emal või isal on vaja korraks kuskil ära käia, ei peaks olema tasustatud, küll aga kui pere nooremaid lapsi on vaja hoida pikemalt või lapse enda tegevuste arvelt ning laps võtab oma kohustust tõsiselt ja kohusetundlikult, siis võiks see olla ühel või teisel moel premeeritud. Raha asemel võib olla ka midagi muud, mis on lapse jaoks oluline ja meeldiv. Kindlasti ei ole soovitav panna raha eest hoidma nooremaid õdesid-vendi sellist last, keda see tegevus muidu ei huvita ja kes nendega muidu hästi läbi ei saa.
Delia Randmäe
Kommentaar avaldati ajakirjas “Pere ja Kodu” 2021. aasta oktoobrikuu paberväljaaande artiklis, mis räägib suure vanusevahega lastest, ja kas vanemat last peaks kasutama noorema lapsehoidjana või mitte. Täiendatud kujul ilmus kommentaar 2023. aasta oktoobri väljaandes.