5aastane laps, kelle vanemad on hiljuti lahutanud. Ema on endale leidnud uue kaaslase. Kuidas last kaaslasele tutvustada nii, et see oleks lapse arengufaasiga kooskõlas ja läheks võimalikult libedalt? Ja kuidas valmistada selleks kohtumiseks ette kaaslast, kellel endal lapsi pole ja kelle jaoks on olukord samuti võõras? Kas lapse ees tuleks vältida hellust (musid, käest kinni hoidmine) või saadaks see pigem positiivse signaali?
Kommentaar
Suhete lõppemisel on vajalik anda lapsele kohanemiseks aega, enne kui tutvustada talle uut kallimat. Erinevate allikate järgi soovitatakse vanematel oodata peale lahkuminekut 9-12 kuud. See annab kõigile aega leinata endise eluviisi lõppemist ning kohaneda uue elukorraldusega. Mõni laps võib rohkem aega vajada. Lapse valmisolek uue väljavalituga kohtumiseks mängib selle suhte edukaks kujunemisel olulist rolli. Kui laps tunneb, et ta peab uue armastatuga võistlema oma ema/isa tähelepanu eest, siis võib laps hakata väljakutsuvalt käituma või hoopis sulgub meeleolu langust kogedes endasse. Laps võib tunda siis, et tema peamised emotsionaalsed vajadused ei ole rahuldatud. Samas võib mõnikord olla isegi olulisem lapse teise vanema lepitamine muutunud olukorraga.
Selleks, et laps ei peaks kogema ühte kaotust teise järel, on oluline, et lapsevanem tutvustab oma uue kaaslasena ainult sellist inimest, kellega tal on tõsised plaanid. Sealjuures on jätkuvalt väga oluline meeles pidada, et lapsed on alati tähtsamad ning uus kallim ei asenda teist lapsevanemat. Uus kaaslane peaks olema teadlik, kust maalt algab lapsevanema territoorium. See, et lapsevanemal on vaimustus uuest kallimast, ei tähenda, et lapsed samamoodi tunnevad. Laps näeb olukorda hoopis teisest vaatenurgast, kui tema ema/isa.
Kuidas alustada?
Hea oleks alustada sellest, et ka lapse teine vanem teab tutvustamise plaanist ning seejärel rääkida lapsele soovist tutvustada talle inimest, kellega ema/isa on kohtamas käinud. Lapsele peab jääma selle mõtte tähenduse hoomamiseks aega ning võimalus esitada küsimusi. Lapse küsimused annavad lapsevanemale märku, kas laps on selleks kohtumiseks valmis.
Kohtumine võiks aset leida kuskil erapooletus kohas, näiteks sobib selleks väike ja hubane sõõrikubaar. See peaks olema igal juhul paik, mis lapsele meeldib, ja kus laps ning uus kaaslane saavad rahulikult suhelda. Lapsevanema istekoht on kindlasti oma lapse kõrval ning mõistlik on vältida kiindumuse näitamist oma uue kallima vastu. Last pole vaja küsimustega üle kuhjata. Selles olukorras on kõige olulisem olla lõdvestunud. Kui täiskasvanud on sundimatu olekuga, siis on ka lapsel lihtsam. Järgmine kohtumine nädal hiljem võiks juba olla pikem ja hõlmata mingit toredat ühist tegevust, näiteks võib koos uisutama või mänguväljakule minna. Sellest kohtumisest edasi võib kaaluda ka koju õhtusöögile kutsumist, sõltuvalt ikka sellest, kas laps on valmis, sest tegemist on juba lapse territooriumile, lapse turvalisse paika liikumisega. Kohtumiste vahepealsel ajal on vajalik jälgida last ja kuulata tema mõtteid tekkinud muutuse kohta. Kuigi laps võib käituda uue kaaslase juuresolekul lõbusalt, siis ei pruugi ta olla valmis nägema kallistust ema/isa ja uue kallima vahel.
Märgates lapse ebamugavust, tuleb samm tagasi võtta. Lapse peamised emotsionaalsed vajadused peavad olema igal juhul tagatud. Kindel reegel on liikuda aeglaselt läheduse kasvatamise suunas lapsega, kui ka selles osas, millal armastajad oma kiindumust teineteise vastu saavad lapsele näidata. See nõuab aega, kannatlikust ja leppimist nii lapsevanemalt, kui uuelt kaaslaselt, kuid see tasub ennast pikas vaates ära.
Delia Randmäe
Kommentaar on avaldatud ajakirja “Pere ja Kodu” veebiväljaandes jaanuaris 2024