Mul on kodus kaks tütart (3,4 ja 1,4). Nad on väga armsad, hoiavad üksteist, musitavad ja kallistavad kogu aeg. Kuid on olnud juhuseid, kus suuremal keerab ära ja ta teeb väiksemale kõvasti liiga. Tundub kohati, et meelega. Neil hetkedel kaotan pea ja tahan lihtsalt oma väiksemat last suurema eest kaitsta.
Alljärgnev kommentaar ilmus ajakirjas “Pere ja Kodu”. Pere juhtumit saad edasi lugeda siit
Kommentaar:
Lapse raevuhoog on lapse viis väljendada oma hirmu, viha või pingesolekut pooleli või saamata jäänud asjade pärast vms. Raevuhoo põhjuseks võib olla ka sensoorne ülekoormus, näiteks kui lärmi on liiga palju, värvid on liiga eredad vms. Igal juhul on raevuhoog märk, et laps ei suuda oma emotsioonidega toime tulla. Eriti just väikesed lapsed ei oska veel rääkida oma tunnetest või ka selgelt väljendada, mida nad tahavad – selle asemel on nad nagu üksik surfar keset ookeani üleujutatuna neljameetristest emotsioonilainetest. Siis näemegi karjuvaid, kriiskavaid, pead vastu seina või põrandat peksvaid, teisi löövaid ja hammustavaid lapsi.
Eesmärk oleks õpetada lapsele teistsugust tunnete ja mõtete väljendusviisi. Selleks peab last esmalt jälgima, mis aegadel ja milliste tegevustega seonduvalt esineb raevuhooge kõige enam. Sagedaste raevuhoogudega laste puhul kipub põhjuseks olema enamasti see, et nad peavad lõpetama mängimise või magama minema või kooliealiste puhul koolitööde tegemise kohustus. Nende toodud näidete puhul saab anda lapsele hoomamisaega ja võimalust oma mõte ettevalmistada ees ootavaks tegevuseks või tegevuse lõpetamiseks. Kui tegemist on mänguga seotud raevuhooga, siis tasub lapsevanemal eemaldada mänguruumist probleemsed esemed või näiteks anda lapsele teada, et 5 minuti pärast saab hakata batuudil hüppama. Eesmärk on siin hoida pigem fookus sellel, mida laps saab, mitte sellel, millest ilma jääb, ja seejärel koos lapsega liikuda teise mängu juurde, hõivates sellega tema tähelepanu.
Kuna vanematel on raske oma laste raevuhoogudega toime tulla, siis võib lapsel tekkida arusaamine, et raevuhoo abil on tal võimalik oma tahtmist saada. Lapsevanem soovib igal juhul raevuhoogu vältida, kuid lahendus ei ole kindlasti lapsele järgi anda, nii et kui raevuhoog pole ohtlik, siis peaks seda ingoreerima. Kui vanem üritab last keset raevuhoogu veenda, et too ei karjuks, siis see pigem toidab halba käitumist. Kui aga on näha, et laps üritab ennast kontrollida, siis kindlasti tuleb seda tunnustada.
Vanemal on oluline säilitada rahu
Vanema peamine ülesanne on jääda rahulikuks ja hoida oma tähelepanu siin ja praegu, olles teadlik endas toimuvatest reaktsioonidest – ka siis, kui üks laps lööb teist, nii et teine kukub. Ärevil ja ärritatud inimese intelligentsus kaotab oma sära mitmekümne pügala võrra, seepärast on vaja igapäevaselt harjutada ja märgata iseenda tundeid ja mõtteid selleks, et hirmud, ärevused ja ärritused oleks kontrolli all. Eelpool toodud juhtumis me küll lugesime, et üks laps lõi teist, kuid me ei tea, mis juhtus lapsega enne seda. Võib-olla oleks saanud laste vahelist konflikti ennetada. Kuna lapsevanem kirjeldab, et üldjuhul õed hoiavad teineteist, siis võiks arvata, et juhtumis kirjeldatud lapse raevuhoogude oluline mõjutaja võib peituda tema elukorralduses, keskkonas vms.
Kindlasti soovitan professionaalset abi otsida, et tuvastada ja läbi arutada, mis on lapse arenguloos, kodukeskkonnas, toitumises ja vanemate käitumises sellist, mis soosib lapse raevuhoogude esinemist ja kuidas täpselt oma last aidata, sest iga laps on individuaalne.
Delia Randmäe