„Tahtsin nutta ja asju vastu seina puruks visata. Ma olin ju ise selle inimese vabatahtlikult meie koju kutsunud,” meenutab Helena päeva, mil sai kõne teatega, et tema lapsehoidja sai süüdistuse seitsmeaastase tüdruku väärkohtlemises. Laste kaitseks on kõik nimed loos muudetud.
Kommentaar:
Tihti pole kerge tuvastada, kas last on seksuaalselt väärkoheldud või mitte. Väärkohtlejad on väga kavalad ja kasutavad oma tegevuse varjamiseks ettevaatusabinõusid. Nad oskavad last puudutada nii, et sellest ei jääks jälgi ning oskavad last veenda oma tegevusega kaasa minema. Lapse seksuaalsed väärkohtlejad võivad olla lähedased pereliikmed või ühiskondlikus tegevuses tunnustust saanud inimesed. Väärkohtlejad võivad olla nii alaealised kui täiskasvanud.
Mõned lapse seksuaalse väärkohtlemise märgid on ilmsemad kui teised ning täheldatavad just eelkõige lapsevanema enda või mõne muu last hooldava isiku poolt. Lastel võivad tekkida käitumisprobleemid, emotsionaalsed raskused, ka füüsilised tunnused. Laps võib muutuda tavalisest sõnaahtramaks, või on tema jutus palju seksuaalsusega seotud teemasid või sobimatud seksuaalset kätiumist. Laps ei pruugi tahta teatud inimestega omavahele jääda. Osad lapsed üritavad välitda riiete äravõtmist/vahetamist või pesemas käimist, teised jällegi paljastavad ennast ebasobivates olukordades. Muutused lapse söömisharjumustes, tekkinud unehäired ja ennast kahjustav käitumine on kindlasti märgid lapse emotsionaalsetest raskustest. Igasugusele järsule muutusele tasub tähelepanu pöörata.
Tasub meeles pidada sedagi, et laps ise ei pruugi aru saada, et tema suhtes on midagi halba tehtud. Kui sel juhul küsida lapse käest, „kas keegi on sulle haiget teinud?“, siis ei pruugi tulla vastust, mis viitaks väärkohtlemisele. Soovitav on küsida pigem, „kas keegi on sind puudutanud?“. Laps võib väärkohtlemist väga häbeneda ja karta, et saab karistada. Kinnita lapsele, et sa lihtsalt küsid küsimusi ja ta ei saa mingil juhul karistada. Laps võib karta ka seda, et väärkohtleja teeb midagi talle või tema perele, kui laps juhtunust kellelegi räägib. Lapsevanemal on siinkohal oluline rahulikult kuulata oma last, märgata lapses olevat ebamugavust ja usaldada oma sisetunnet. Kui tundub, et midagi on valesti, aga täpselt ei oska öelda, mis sellist tunnet tekitab, siis tasub kindlasti last jälgida, lapsega rääkida ning kahtluse korral spetsialisti poole pöörduda.
Delia Randmäe
Kommentaar avaldati ajakirjas “Pere ja Kodu”. Artiklit saad täismahus lugeda siit